Basic HTML Version
Vanal lausa suu jäi lahti.
Hingeldades õhku ahmis.
Nagu oleks näinud tonti.
Kikkis müts tal vajus lonti.
Siis sain aru juba niigi.
Olin läinud üle piiri.
Polnud vana mees ju süüdi,
et mul rõõmu teha püüdis.
Vabandasin ette-taha.
Ütlesin, no istu maha.
Püüdes asja teha heaks,
riimid kokku panin peas.
Et ei läheks õhtu luhta,
köhisingi hääle puhtaks.
Ja siis seistes trepi peal
kandsin ette värsked read.
Minu salm vist meeldis talle.
Tõusis, astus lähemale.
Toetas maha oma koti,
midagi sealt välja otsis.
Ütles, Hernes! Tunnen sind.
Tean, mis igatseb su hing.
Kink, mis sulle kõigest kallim.
Palun! Siin on Vana Tallinn.
24.12.2013
55